Saade #6: Uudised
Ma olen samuti päri meelerahufondi kasutamise kohta. Eriti kui inimene on juba pikemalt investeerinud, siis on tal olemas ka lisaks…
Mis on toimumas investeerimismaailmas?
1. Sotsiaalpangandusettevõtted börsile?
Lending Club läks börsile 7 kuud tagasi (11.12.2014). Kuna ettevõtte börsile minek annab just turunduslikus võtmes väga palju juurde, siis uurime milline ajalugu on Lending Clubi börsilolekuajal saatnud. Samuti viskame pilgu peale ühele teisele börsiettevõttele, mis sarnaselt Lending Clubile läks detsembris börsile ning mis samuti tegeleb ühisrahastuses.
Börsile tulek on huvitav areng kogu sotsiaalpanganduse sektorile. Nüüd on variant ärimudelisse uskudes hakata ise laenu andma või osta ettevõtte aktsiaid. Mis juhtuks kui nt Bondora tuleks börsile? Millised on probleemid fin-tech ettevõtete valuatsioonidega ja kuidas siis nende miljardiliste väärtustega päriselus on?
Lending Clubi IPO kohta saab täpsemalt lugeda Lend Academyst, USA Todayst ja Lending Clubist.
2. Kinnisvarafond Eften – kas ja miks?
Kui Arco vara börsile tuli, oli kinnisvaramull lõhkemas. Kas ajalugu kordub või suudab EfTEN näidata, et nemad suudavad edukamalt turule tulla? Hinnanguid on erinevaid ning ka Kristi ja Tauri jäävad erinevate arvamuste juurde.
3. Lugejaküsimused ja tagasiside
Investeerimisraadiol on väga hea meel positiivse tagasiside üle, mida oleme saanud. Väga tore on ka see, et lugejad meile oma küsimusi saadavad! Seekord räägime täpsemalt sellest, kuidas ootamatute investeerimisvõimalustega tegutseda, millised on II sambaga kaasnevad probleemid ning investeerimisraadio mõjust. Kui sul on meile lugejaküsimusi, siis kirjuta meile siia.
Kuulmiseni!
Meelerahufondi küsimusega investor on aktiivne olnud, aga ju siis häiris nii tõsiselt meelerahu 😀
Küsis minu käest sama asja ja vastus ka järgmise RahaRaadio saate jaoks täitsa linti võetud. Etteruttavalt võiks ära öelda, et oleme Kristiga üllatavalt suures osas ühel meelel, kuigi mõne nüansi osas veidi eriarvamusel.
Nende IPOde puhul tasub meeles pidada, mis on firmade eesmärk, kui nad seda teevad. Sisuliselt on nende ülesanne määrata ära võimalikult kõrge aktsiahind, et nad saaksid oma firma osaluse eest võimalikult palju raha, kuid samal ajal saaksid ka siiski oma soovitud koguse aktsiaid maha müüdud.
Ühesõnaga, kui peale IPOt hind on langenud, kuigi otseselt midagi negatiivset pole juhtunud, siis järelikult tehti IPO käigus nii head müügitööd, et investorid läksid hasarti või spekulandid panustasid üle ning peale seda lasti see müügitööga tekkinud mull välja.
Mitte et ühisrahastuse valdkonnas viimasel ajal väga palju müügitööd oleks pidanud selles osas tegema, kui iga nädal üks järjekordne uudis tuleb, kuidas jälle üks ühisrahastusplatvorm korjas raha ja väärtus on üle miljardi 🙂
Ilmselt aitas hinda üles lüüa ka vähemalt LendingClubi puhul see, et neil ju endal platvormil ka päris arvestatav hulk investoreid, kes tõenäoliselt ka IPO jaoks mingi raha ikka leidsid. Kui ma ei eksi, siis isegi tehti neile mingitlaadi pakkumine sellise võimalusega. Selles mõttes natukene lihtsam hinda üles lüüa, kui piimakombinaadil, kelle keskmine klient on pisut teistsuguse mõtteviisi ja väiksema rahakotiga.
Meelerahufondi küsimus oli tegelikult väga asjalik, sest läbi aja on ta mind ennastki pannud mõtlema, et kui palju ja kuidas oleks mõistlik.
IPO osas on Renaud Laplanche öelnud, et IPO tehakse kolmel põhjusel:
1) Kaasata raha (LC puhul väheoluline, sest nad on kasumis)
2) Varajastel riskikapitalistidel võimalus väljuda
3) Tõsta bränditeadlikkust
Loe ka siit: http://www.lendingmemo.com/lending-club-ipo/
Lending Clubi investorid said igaüks võimaluse osta 15 dollarit tükist kuni 250 aktsiat. Päeva lõpuks oli rahakotis ca 2000 dollarit enam kui eelmise päeva õhtul. Pole ju paha teenistus! 🙂
Ma olen samuti päri meelerahufondi kasutamise kohta. Eriti kui inimene on juba pikemalt investeerinud, siis on tal olemas ka lisaks positiivne passiivne rahavoog, mis ilmselt kataks ka vähemalt osaliselt palga kadumise. see tegelikult pikendaks mõnevõrra meelerahu fondi pikkust.
Hommikust,
paar sõna, mis puudutab Efteni juttu. Olete seal sisse lasknud teadmatusest ilmselt päris mitmeid vigasid.
Esiteks, fondi tootlus ei ole mitte 6-8%, vaid see on iga aastane dividenditootlus. Teiseks, ajalugu ei ole te ka ilmselt vaadanud, näiteks esimese fondi tootlus koos dividendidega on siiamaani olnud rohkem, kui 20%. IRR jääb 3 fondi puhul ilmselt 10-20 vahele, eks see kõik sõltub, kuidas turg käitub.
Samuti, aktsiafonde ja kinnisvarafonde ei tasuks omavahel võrrelda. Esimese puhul võiks praktiliselt nõuda 0 haldustasu, osta fond ja hoia aktsiaid. Kinnisvarapuhul, nagu ise ka ütlete, siis 100 tuhandete ruutmeetrite haldusele ja hooldusele kulub raha. Keegi peab sellega tegelema ja tavaliselt miinimummpalga eest seda inimest ei leita. Tuhat probleemi on ärikinnisvaraga samamoodi, nagu üürikorteritega. Küsimus on muidugi, kas see tasu on 1 või 2 protsenti, mis on suur ja mis on väike.
Kolmandaks, 30% on maksimaalne investeeritav raha ühte objekti. See võib olla ka 10 või 5%. Esimesed fondis on 20 objekti.
Neljandaks, kolmas fond plaanib kolme aasta pärast IPOt, mis muudab selle investeeringu eriti likviidseks.
20% varaväärtuse kasvust edukustasuks ei tohiks olla ka väga suur, eriti, kui vara väärtus kasvabki hea töö tulemusel.
Kokkuvõtteks. Esimese ja teise fondi investoriteks on suuremalt jaolt pensionifondid ja jõukad eraisikud. Küllap nad nii rumalad ka ei ole, et oma raha viletsalt investeeriksid. Nüüdne kolmas fond ongi ju võimalus tavalistele inimestele, kes oma raha targalt investeerides seda pikaajaliselt kasvatada suudavad selleasemel, et seda deposiidis hoida. Samuti on see ju lisaks üürikorterisse investeerimisel, ärikinnisvaragal hajutate oma üürikorterite riske.
Aga noh, muidugi, iga investeerimine sisaldab riske ja eks iga investor neid ka oma profiili järgi hindab..
Tere, Raivo!
Suur aitäh, et täpsustasid meie juttu! Üritame teine kord kodutööd paremini teha ja selliseid näpukaid mitte sisse lasta. Mulle kuskilt väga lihtsas formaadis infot eelneva tootluse koha pealt ette ei jäänud ja meediast see ka minu meelest täpselt läbi ei jooksnud, seetõttu jäi vist selles osas kodutöö tõesti nõrgaks.
Kindlasti ei mõelnud me seda, et Eftenisse investeerijad oleksid rumalad. Lihtsalt minule jäi see küsimus õhku, et kas päris väikeinvestoril kelle jaoks oleks selline investeering väga suur osa portfellist (näiteks 50%) on selline investeering mõttekas. Nagu ka Tauri välja tõi, siis on see hajutamise mõttes suures portfellis tõesti väga unikaalne võimalus ja olime lõppkokkuvõttes positiivselt meelestatud, et selline võimalus loodud on 🙂
Aitäh, Raivo, kuulamast ning kui teine kord leiad selliseid vigu, siis anna kindlasti teada!
Tänan vastamast 🙂
Edaspidi soovitan ma teil sarnastel puhkudel võtta omale eetrisse asja korraldav isik, kes siis saab otse rääkida konkreetselt faktidest, et ei jääks õhku arusaamatusi. Viimasel juhtumil oleks Viljar Arakas kindlasti nõus tulema selgitusi jagama.
Disklaimerina lisan, et olen ise aastaid juba investor 1 ja 2 Efteni fondis ja siiamaani rahul investeeringuga. 3-sse fondi raha ei pane, kuna olen ennast kaelani täis investeerinud ja sularaha nappus kimbutab 🙂 Aga olemuselt on kolmas fond samasugune, mis esimenegi.
Edu edaspidiseks.