Tauri, alles sa siin mingi aeg ütlesid, et “leivaraha börsile ei kõlba”, ja nüüd soovitad nn. ülemuse pikalt saatmise fondi panna investeeringutesse? Pangahoius võiks olla ilmselt maksimaalselt sobilik “investeering” sellisele fondile.
Kui majanduses läheb asi väga hapuks, siis ilmselt läheb sinul ja investly’l mõlemal hapuks. Millest sa siis nüüd elad? Müüd oma muid investeeringuid ka, kuna elamine vajab raha? Kõige halvem valik, mida teha saab…
Hei-hei!
Algaja investor peaks jääma hoiuste juurde. Teadlikum investor võiks kaaluda kosemeetodil investeeringute jagamist 80/20 printsiibil enamus hoiustesse ja vähemus ühisrahastusse. Näiteks 500 euro kaupa teha iga kuu aastaseid hoiuseid 1% intressimääraga annab meile aasta jooksul arvestuslikku intressitulu ca 32 eurot. Kui teeme väikese vangerduse ning hoiustame 500 euro asemel 400 eurot ning ülejäänud 100 eurot läheb likviidsesse ühisrahastusse 7% tootlust teenima, siis aastane arvestuslik intressitulu on umbes 70 eurot.
Õige tähelepanek on majanduse ebaõnnestumine ja sellega seotud riskid. Kindlasti on portaale, kes järgmisest kriisist läbi ei tule. Usun, et on ka neid portaale, mis suudavad kriisist läbi tulla (saades näiteks selliseid pangakliente, kes keda pank heal ajal teenindas, kuid kellest halval ajal loobub). Siinkohal tuleb teha due diligence ja püüda lahti mõtestada, kes on edukas, kes mitte nii väga. Investly näide mulle endale siinkohal meeldib. Arvete rahastamise kaudu (suurettevõtete vastu) suudavad väikeettevõtted saavutada vajaliku likviidsuse, et kriis neid nii tugevalt ei räsiks. 2008. aasta probleem oli suuresti sellest, et raha ei liikunud ja see süvendas kukkumist.
Jah, nn. kose meetodil hoiustamine on igal juhul mõistlik tegevus.
Küll aga kui rääkida ka portaalidest, mis isegi tulevad kriisist läbi, siis nad ei pruugi sinu raha taastada juba kriisi ajal, vaid hiljem. (Kui hästi läheb, saab muidugi viivise-kopika võrra rohkemgi tagasi) Probleem on aga pigem selles, et sinul isiklikult, oma isiklikku elu elades läheb seda raha vaja just nüüd, selle sama kriisi ajal, mitte hiljem, kui laen vmt taastub lõpuks.
Ehk kui 500st eurost 100 võib sellisesse kohta kinni panna, siis mulle tundub, et tegelikult on reaalselt “ülemuse pikalt saatmise fond” vaid 4/5 sellest summast, mis algselt on ette kujutatud. Ja sellega tuleks ka arvestada vastavalt arvestada…
Tooksin siinkohal välja selle, et hädaabifond ei ole vaid majanduskriisis kasutatav fond, vaid see aitab investorit tema rasketel momentidel, olgu selleks siis ootamatu autoremont või tervisekulutused. Inimese kriis ei pruugi olla samal ajal kui majanduskriis käib (on palju sektoreid, mis võidavad majanduskriisidest). Viimasel kahel aastal on likviidsemaid investeeringuvõimalusi palju peale tulnud, selle aja jooksul ei ole kriisi olnud. Kuna hoius on lukustatav 12 kuuks ja tihti ei ole sealt raha kättesaamine võimalik (sõltuvalt hoiusest ja pangast), siis reaalselt võiks öelda, et hädaabifond on igal tavalisel kuul kasutatav 1/12 ulatuses. Hoiuse puhul on vaid nii palju riske vähendatud, et sa tead, et mingil ajamomendil saad raha kasutada, kuid ühisrahastuse puhul on määramatus, et kas raha tuleb tagasi 1 päeva, 1 kuu, 1 aasta, 5 aasta pärast või ei tulegi.
Mida siis majanduskriisi ajal kasutada, kui hädaabifond selleks ei kõlba? Ja mis moodi hädaabifond vaid investoritele mõeldud on? Selline asi peaks absoluutselt igal inimesel selja taga olema. Või on neil mitte-investor-inimestel “mingi muu fond” sellisteks puhkudeks?
Kuigi kriis ja isiklik rahavajadus ei pruugi kattuda, on tõenäosus selleks äärmiselt suur. (Paljud inimesed kaotavad töökoha ehk stabiilse sissetuleku)
Nagu ise välja tõid, siis kose meetodil on võimalus panna hoiuseid iga kuu üles selliselt, et ka iga kuu vabaneb sarnane summa. Sellisel viisil saab (isikliku) kriisi hetkel jätta uue hoiuse tegemata ja seda saabuvat raha kasutada.
Joonatan, võta nüüd korra rahulikult. Elu ei ole programmeerimine, kus asi taandub nullide ja ühtede järjekorrale. Investeerimisraadio räägib üldiselt investeerimisest ja mulle on parku vaikimisi sisse kodeerunud mõtlemine investori peale, mis tähendab, et probleem on minu nõrgemas väljendusoskuses, mitte soovis kedagi lahterdada. See kõik ei tähenda, et hädaabifondi ei tohiks luua mitteinvestor. Muidugi võib! Sellistes aruteludes palun vaid natukene lahtist mõtlemist.
Kriisi ja rahavajaduse näite osas võin tuua ühe näite enda pealt: mõni aeg tagasi läks autol käigukast katki ja sellega seoses oli vaja nii kast kui sidur vahetada. Arve oli üle 1000 euro ning selle tarbeks sain abi seisvast fondist. Järgnevatel kuudel likvideerisin mõned ühisrahstuse investeeringud, et tavapärane fond oleks jällegi normaalses seisus. Majanduses tol hetkel kriisi ei olnud. Hädaabi ei pea alati tähendama stabiilse sissetuleku kaotamist, vaid võib viidata ka mingisuguste ettenägematute vajalike kulude tekkimisele.
Kõik ongi väga rahulik. 🙂
Ma lihtsalt vastan sinu väljaöeldule. Eelnevas postis jätsid mulje, et ülemusi saadavad pikalt vaid investorid. (Kuna neil on see fond vajalik) Selle peale ütlesin mina, et ma ei saa sellega kuidagi nõus olla.
Me siin vestleme eesmärgiga jõuda ühisele arusaamisele (või vähemalt jõuda arusaamisele teineteisest), mis asi see “ülemuse pikalt saatmise fond” või “hädaabifond” ikkagi on.
Btw, programmeerimine ei puutu üldse hetkel asjasse.
Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis kriis ja isiklik kriis ei pea käima samal ajal. Aga kui see juhtub, siis pole kasu fondist, mis on kriisist tulenevalt investeeringute taga kinni. Sellega kaob kogu hädaabi mõte asjal ära.
Kui äkki me räägime erinevatest fondidest ja nimetame neid samamoodi, siis mis võiks olla selle fondi nimi, mis suudab vastu panna ka suuremale kriisile ja isikliku püsiva töö kadumisele? Ehk on asi lihtsalt meie erinevas sõnavaras ja räägime lihtsalt erinevatest fondidest?
Loomulikult räägib investeerimisraadio investeerimisest. On rääkinud ja ilmselt räägib ka edaspidi lisaks üldisest finantsilisest elukorraldusest ja see on äärmiselt tänu väärt tegevus. Kui investeerimisraadio räägiks *ainult* investeerimisest, siis ilmselt oleks “ülemuse pikalt saatmise fond” jäänud täielikult puutumata, eksole? 😉
Hädaabifond on juba nime poolest universaalne ja sellele konkreetset inimtüüpi või ametit omistada oleks väär. Eks tulevikus tean ennast parandada ja olla üldisem.
Programmeerimine on taaskord üks näide, millega mõtet edasi anda soovisin ja mulle tundub, et jätkuvalt sobib see näide siia konteksti. Miks? Inimene ja arvuti on oma loomult erinevad, ühele on vaja ettekirjutatud käsurida, teine suudab olukorda hinnata väga erinevate faktorite kaudu, kusjuures lõpptulemus sõltub interpretatsioonist. Samamoodi nimetab üks inimene likviidseid vahendeid säästudeks, teine hädaabifondiks, kolmas “ülemuse metsa saatmise fondiks”, neljas kuidagi omamoodi. Minu jaoks on hädaabifond selline fond, kus on likviidse iseloomuga stabiilne raha. See tähendab, et börsile ma seda raha ei paneks, sest börsile iseloomulikult investeeringu väärtus kõigub igapäevaselt. Fikseeritud tulumääraga instrument kasvatab aja jooksul väärtust ja tema väärtuse muutumise standardhälve on aktsiatega võrreldes väiksem, samamoodi on hoiuserahal ootus, et ta on alles ja väärtuses kasvanud (inflatsiooni ei arvesta). Sina võid seda fondi aga teistmoodi defineerida. Kui tunned, et Sinu jaoks on turvaline näiteks siis, kui raha on täies mahus nõudmiseni hoiusel, siis nii ongi.
Kunagi üks sõber tavatses öelda, et kui vestluses jõutakse detailide üle vaidlemiseni, siis on arutelu tegelikult juba surnud. 🙂
Lõpetuseks lisan, et investeerimine ei pea olema vaid finantsvarade paigutamine kasusaamise eesmärgil. Ka hariduse tõstmine läbi raamatute lugemise on investeerimine. Samamoodi on meelerahusse investeerimine läbi hädaabifondi loomise. 🙂 Defineerimise küsimus.
Tauri, kutsu Kristit natuke korrale, tema “nagu”-d, “eksju”-d ja “ikkagist”-id ei lase raadiot kuulata! Õpetaja peaks ikka oma keelekasutust suutma kontrollida. Muidu on tore saade, jätkake kindlasti.
Hei-hei!
Teeme Investeerimisraadiot oma parimate võimaluste piires. Sageli on lindistamise hetkedeks hilisõhtud, millele on eelnenud rasked tööpäevad või vastsündinuga tegelemine. Sellistel momentidel, kus tegelikult ammu tahaks juba voodisse kukkuda, tähelepanu hajub ja ikka juhtub sisse parasiitsõnu, mis inimesega sageli kaasas käivad. Ma ei tahaks Kristiga kurjustada, sest motivatsioon võib nii kiiresti lõppeda. Aga luban, et võtan ta korra käekõrvale ja proovime mõelda, et kas on mingit imerohtu, mis aitaks mõtteid fokuseeritumalt edasi anda ilma parasiitsõnu kasutamata. 🙂
Tere, Keelekõrv!
Ära tekita endale stressi halba keelekasutust kuulates, maailmas on sadu teisi internetiraadioid ka!
Tauri, alles sa siin mingi aeg ütlesid, et “leivaraha börsile ei kõlba”, ja nüüd soovitad nn. ülemuse pikalt saatmise fondi panna investeeringutesse? Pangahoius võiks olla ilmselt maksimaalselt sobilik “investeering” sellisele fondile.
Kui majanduses läheb asi väga hapuks, siis ilmselt läheb sinul ja investly’l mõlemal hapuks. Millest sa siis nüüd elad? Müüd oma muid investeeringuid ka, kuna elamine vajab raha? Kõige halvem valik, mida teha saab…
Hei-hei!
Algaja investor peaks jääma hoiuste juurde. Teadlikum investor võiks kaaluda kosemeetodil investeeringute jagamist 80/20 printsiibil enamus hoiustesse ja vähemus ühisrahastusse. Näiteks 500 euro kaupa teha iga kuu aastaseid hoiuseid 1% intressimääraga annab meile aasta jooksul arvestuslikku intressitulu ca 32 eurot. Kui teeme väikese vangerduse ning hoiustame 500 euro asemel 400 eurot ning ülejäänud 100 eurot läheb likviidsesse ühisrahastusse 7% tootlust teenima, siis aastane arvestuslik intressitulu on umbes 70 eurot.
Õige tähelepanek on majanduse ebaõnnestumine ja sellega seotud riskid. Kindlasti on portaale, kes järgmisest kriisist läbi ei tule. Usun, et on ka neid portaale, mis suudavad kriisist läbi tulla (saades näiteks selliseid pangakliente, kes keda pank heal ajal teenindas, kuid kellest halval ajal loobub). Siinkohal tuleb teha due diligence ja püüda lahti mõtestada, kes on edukas, kes mitte nii väga. Investly näide mulle endale siinkohal meeldib. Arvete rahastamise kaudu (suurettevõtete vastu) suudavad väikeettevõtted saavutada vajaliku likviidsuse, et kriis neid nii tugevalt ei räsiks. 2008. aasta probleem oli suuresti sellest, et raha ei liikunud ja see süvendas kukkumist.
Jah, nn. kose meetodil hoiustamine on igal juhul mõistlik tegevus.
Küll aga kui rääkida ka portaalidest, mis isegi tulevad kriisist läbi, siis nad ei pruugi sinu raha taastada juba kriisi ajal, vaid hiljem. (Kui hästi läheb, saab muidugi viivise-kopika võrra rohkemgi tagasi) Probleem on aga pigem selles, et sinul isiklikult, oma isiklikku elu elades läheb seda raha vaja just nüüd, selle sama kriisi ajal, mitte hiljem, kui laen vmt taastub lõpuks.
Ehk kui 500st eurost 100 võib sellisesse kohta kinni panna, siis mulle tundub, et tegelikult on reaalselt “ülemuse pikalt saatmise fond” vaid 4/5 sellest summast, mis algselt on ette kujutatud. Ja sellega tuleks ka arvestada vastavalt arvestada…
Tooksin siinkohal välja selle, et hädaabifond ei ole vaid majanduskriisis kasutatav fond, vaid see aitab investorit tema rasketel momentidel, olgu selleks siis ootamatu autoremont või tervisekulutused. Inimese kriis ei pruugi olla samal ajal kui majanduskriis käib (on palju sektoreid, mis võidavad majanduskriisidest). Viimasel kahel aastal on likviidsemaid investeeringuvõimalusi palju peale tulnud, selle aja jooksul ei ole kriisi olnud. Kuna hoius on lukustatav 12 kuuks ja tihti ei ole sealt raha kättesaamine võimalik (sõltuvalt hoiusest ja pangast), siis reaalselt võiks öelda, et hädaabifond on igal tavalisel kuul kasutatav 1/12 ulatuses. Hoiuse puhul on vaid nii palju riske vähendatud, et sa tead, et mingil ajamomendil saad raha kasutada, kuid ühisrahastuse puhul on määramatus, et kas raha tuleb tagasi 1 päeva, 1 kuu, 1 aasta, 5 aasta pärast või ei tulegi.
Mida siis majanduskriisi ajal kasutada, kui hädaabifond selleks ei kõlba? Ja mis moodi hädaabifond vaid investoritele mõeldud on? Selline asi peaks absoluutselt igal inimesel selja taga olema. Või on neil mitte-investor-inimestel “mingi muu fond” sellisteks puhkudeks?
Kuigi kriis ja isiklik rahavajadus ei pruugi kattuda, on tõenäosus selleks äärmiselt suur. (Paljud inimesed kaotavad töökoha ehk stabiilse sissetuleku)
Nagu ise välja tõid, siis kose meetodil on võimalus panna hoiuseid iga kuu üles selliselt, et ka iga kuu vabaneb sarnane summa. Sellisel viisil saab (isikliku) kriisi hetkel jätta uue hoiuse tegemata ja seda saabuvat raha kasutada.
Joonatan, võta nüüd korra rahulikult. Elu ei ole programmeerimine, kus asi taandub nullide ja ühtede järjekorrale. Investeerimisraadio räägib üldiselt investeerimisest ja mulle on parku vaikimisi sisse kodeerunud mõtlemine investori peale, mis tähendab, et probleem on minu nõrgemas väljendusoskuses, mitte soovis kedagi lahterdada. See kõik ei tähenda, et hädaabifondi ei tohiks luua mitteinvestor. Muidugi võib! Sellistes aruteludes palun vaid natukene lahtist mõtlemist.
Kriisi ja rahavajaduse näite osas võin tuua ühe näite enda pealt: mõni aeg tagasi läks autol käigukast katki ja sellega seoses oli vaja nii kast kui sidur vahetada. Arve oli üle 1000 euro ning selle tarbeks sain abi seisvast fondist. Järgnevatel kuudel likvideerisin mõned ühisrahstuse investeeringud, et tavapärane fond oleks jällegi normaalses seisus. Majanduses tol hetkel kriisi ei olnud. Hädaabi ei pea alati tähendama stabiilse sissetuleku kaotamist, vaid võib viidata ka mingisuguste ettenägematute vajalike kulude tekkimisele.
Kõik ongi väga rahulik. 🙂
Ma lihtsalt vastan sinu väljaöeldule. Eelnevas postis jätsid mulje, et ülemusi saadavad pikalt vaid investorid. (Kuna neil on see fond vajalik) Selle peale ütlesin mina, et ma ei saa sellega kuidagi nõus olla.
Me siin vestleme eesmärgiga jõuda ühisele arusaamisele (või vähemalt jõuda arusaamisele teineteisest), mis asi see “ülemuse pikalt saatmise fond” või “hädaabifond” ikkagi on.
Btw, programmeerimine ei puutu üldse hetkel asjasse.
Nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis kriis ja isiklik kriis ei pea käima samal ajal. Aga kui see juhtub, siis pole kasu fondist, mis on kriisist tulenevalt investeeringute taga kinni. Sellega kaob kogu hädaabi mõte asjal ära.
Kui äkki me räägime erinevatest fondidest ja nimetame neid samamoodi, siis mis võiks olla selle fondi nimi, mis suudab vastu panna ka suuremale kriisile ja isikliku püsiva töö kadumisele? Ehk on asi lihtsalt meie erinevas sõnavaras ja räägime lihtsalt erinevatest fondidest?
Loomulikult räägib investeerimisraadio investeerimisest. On rääkinud ja ilmselt räägib ka edaspidi lisaks üldisest finantsilisest elukorraldusest ja see on äärmiselt tänu väärt tegevus. Kui investeerimisraadio räägiks *ainult* investeerimisest, siis ilmselt oleks “ülemuse pikalt saatmise fond” jäänud täielikult puutumata, eksole? 😉
Hädaabifond on juba nime poolest universaalne ja sellele konkreetset inimtüüpi või ametit omistada oleks väär. Eks tulevikus tean ennast parandada ja olla üldisem.
Programmeerimine on taaskord üks näide, millega mõtet edasi anda soovisin ja mulle tundub, et jätkuvalt sobib see näide siia konteksti. Miks? Inimene ja arvuti on oma loomult erinevad, ühele on vaja ettekirjutatud käsurida, teine suudab olukorda hinnata väga erinevate faktorite kaudu, kusjuures lõpptulemus sõltub interpretatsioonist. Samamoodi nimetab üks inimene likviidseid vahendeid säästudeks, teine hädaabifondiks, kolmas “ülemuse metsa saatmise fondiks”, neljas kuidagi omamoodi. Minu jaoks on hädaabifond selline fond, kus on likviidse iseloomuga stabiilne raha. See tähendab, et börsile ma seda raha ei paneks, sest börsile iseloomulikult investeeringu väärtus kõigub igapäevaselt. Fikseeritud tulumääraga instrument kasvatab aja jooksul väärtust ja tema väärtuse muutumise standardhälve on aktsiatega võrreldes väiksem, samamoodi on hoiuserahal ootus, et ta on alles ja väärtuses kasvanud (inflatsiooni ei arvesta). Sina võid seda fondi aga teistmoodi defineerida. Kui tunned, et Sinu jaoks on turvaline näiteks siis, kui raha on täies mahus nõudmiseni hoiusel, siis nii ongi.
Kunagi üks sõber tavatses öelda, et kui vestluses jõutakse detailide üle vaidlemiseni, siis on arutelu tegelikult juba surnud. 🙂
Lõpetuseks lisan, et investeerimine ei pea olema vaid finantsvarade paigutamine kasusaamise eesmärgil. Ka hariduse tõstmine läbi raamatute lugemise on investeerimine. Samamoodi on meelerahusse investeerimine läbi hädaabifondi loomise. 🙂 Defineerimise küsimus.
Tauri, kutsu Kristit natuke korrale, tema “nagu”-d, “eksju”-d ja “ikkagist”-id ei lase raadiot kuulata! Õpetaja peaks ikka oma keelekasutust suutma kontrollida. Muidu on tore saade, jätkake kindlasti.
Hei-hei!
Teeme Investeerimisraadiot oma parimate võimaluste piires. Sageli on lindistamise hetkedeks hilisõhtud, millele on eelnenud rasked tööpäevad või vastsündinuga tegelemine. Sellistel momentidel, kus tegelikult ammu tahaks juba voodisse kukkuda, tähelepanu hajub ja ikka juhtub sisse parasiitsõnu, mis inimesega sageli kaasas käivad. Ma ei tahaks Kristiga kurjustada, sest motivatsioon võib nii kiiresti lõppeda. Aga luban, et võtan ta korra käekõrvale ja proovime mõelda, et kas on mingit imerohtu, mis aitaks mõtteid fokuseeritumalt edasi anda ilma parasiitsõnu kasutamata. 🙂
Tere, Keelekõrv!
Ära tekita endale stressi halba keelekasutust kuulates, maailmas on sadu teisi internetiraadioid ka!